Koera võtmise plussid ja miinused – kas karvane pereliige on kõike seda väärt? 🐶

Kujuta ette, et tuled pärast pikka tööpäeva koju. Vaevalt jõuad ukse avada, kui sind tervitab neljajalgne rõõmupall. Saba käib nagu propeller ning koer käitub nii, nagu oleksid vähemalt kolm aastat kadunud olnud.

Aga nüüd kujuta ette järgmist hommikut. Kell on kuus, väljas sajab vihma ja sinu soe voodi tundub maailma parima paigana. Koeral on hoopis teine arvamus: tema tahab õue. Kohe.

Koera võtmine võib olla üks elu toredamaid otsuseid, kuid sellega kaasneb palju enamat kui sabaliputused ja armsad pildid. Vaatame ausalt üle, mida koeraomanikuks olemine annab, mida see nõuab ja millest enne otsustamist mõelda.

Üks koerapidamise suuremaid rõõme on seltskond. Koer võib olla ustav kaaslane, kes tunneb rõõmu sinu lähedusest ja jagab sinuga nii aktiivseid kui ka vaikseid hetki. Paljud inimesed tunnevad, et koer aitab vähendada üksildust ning muudab argipäeva rõõmsamaks.

Mõnikord piisab sellest, kui istud pärast rasket päeva diivanile ja koer tuleb sinu kõrvale. Ta ei küsi, kas sul läks tööl hästi või miks sa täna nii vaikne oled. Ta lihtsalt on sinu juures.

Tõsi, mõne koera arvates kuulub kogu sinu isiklik ruum ka temale. Vannitoaukse sulgemine võib tunduda talle lausa põhjendamatu solvanguna. 🐾

Enne koera võtmist võisid vihmasel pühapäeval rahulikult otsustada, et täna ei lähe sa kuhugi. Koeraga tuleb arvestada ka siis, kui õues on pori, pakane või tuul, mis vihmavarju pahupidi keerab.

Koer vajab iga päev võimalust õues liikuda, nuuskida ja oma hädasid teha. Kutsikaga tuleb alguses väljas käia eriti sageli, vahel ka öösel. Ning kuigi vihmariided aitavad, ei ole märgade käppade kuivatamine kunagi päris sama mõnus kui soojas voodis lesimine.

Samas võib sellest kohustusest kujuneda hea harjumus. Koer viib sind värske õhu kätte isegi päevadel, mil sa ise poleks viitsinud minna.

Koeraga koos muutub jalutamine tavaliseks päevaosaks. Regulaarne liikumine ja õues viibimine võivad toetada inimese enesetunnet ning pakkuda vajalikku pausi töö- ja argimõtetest.

Koer võib tutvustada sulle kodukandi radu, parke ja metsasoppe, mida sa varem tähelegi ei pannud. Samuti õpetab ta teistsugust tempot: mõnikord pole tähtis, kui kaugele jõuate, vaid see, kui põnev oli üksainus põõsas.

„Palun oota! Keegi on siia väga olulise lõhnasõnumi jätnud!“ 🐕

Kutsika ostuhind või varjupaiga loovutustasu on alles algus. Koera eest tuleb hoolitseda aastaid ning see tähendab regulaarseid väljaminekuid. Lisaks võivad tekkida kulud, mida ei oska ette planeerida.

Arvestada tasub näiteks järgmisega:

• koerale sobiv toit ja maiused;
• vaktsineerimine, parasiiditõrje ja tervisekontroll;
• jalutusvarustus, pesa ja mänguasjad;
• vajadusel karvahooldus, koerakool ja treeningud;
• koerahoid puhkuste või pikkade tööpäevade ajal;
• ootamatud uuringud, ravimid ja loomaarstiabi.

Enne koera võtmist võiks olla olemas ka rahaline varu ootamatusteks. Haigestumine või vigastus ei küsi, kas palgapäev on juba käes.

See on üks keerulisemaid külgi koeraomanikuks olemise juures. Sinu sõber ei saa tulla ja öelda: „Mul valutab kõht juba hommikust saadik“ või „Mu parem tagumine jalg teeb kõndides haiget.“ Pead õppima märkama muutusi tema olemises ja käitumises.

Mõnikord on mure selgelt näha: koer lonkab, oksendab, keeldub söögist või on tavapärasest loium. Kuid alati ei väljendu valu nii arusaadavalt. Mõni koer muutub vaiksemaks, väldib puudutusi, ei taha enam mängida või käitub lihtsalt teistmoodi. Koerad võivad valu ka varjata.

See tähendab, et koeraomanik peab olema tähelepanelik ka siis, kui loom ei häälitse ega kaeba. Kui märkad järsku või püsivat muutust, tasub loomaarstiga nõu pidada; tõsiste sümptomite korral tuleb abi otsida kiiresti. Isegi väga hooliv omanik ei saa kõike ise diagnoosida.

Haige koera eest hoolitsemine võib tähendada ravimeid, uuringuid, magamata öid, lisakulutusi ja keerulisi otsuseid. Koer ei mõista diagnoose ega raviplaane. Tema peab saama loota sellele, et inimene märkab ja aitab.

Koera võttes võtad vastutuse ka nende päevade eest, mil tal ei ole hea olla.

Koeraga koos elamine tähendab õppimist mõlemale poolele. Sina õpetad talle, kuidas inimeste maailmas toime tulla, aga tema õpetab sulle märkamisoskust, järjepidevust ja vahel ka üsna korralikku kannatlikkust.

Kui kutsikas närib kolmandat korda sinu lemmiksussi, saad peagi aru, et lihtsalt pahandamisest pole palju kasu. Tuleb hoopis mõelda, kuidas olukorda ennetada, mida koer vajab ja mida talle õpetada. Iga väiksemgi edusamm – rahulikum jalutuskäik või esimest korda õnnestunud kutsumise peale tulemine – võib pakkuda suurt rõõmu.

Tuleb tunnistada, et koerakoolis õpib sageli vähemalt sama palju inimene kui koer.

Kas mäletad aega, mil võisid reede õhtul otsustada, et sõidad nädalavahetuseks ära? Koeraomanikuna pead enne mõtlema, kas koer saab kaasa tulla või kes tema eest hoolitseb.

Sama küsimus tekib pikkade tööpäevade, kontserdiõhtute ja puhkusereiside puhul. Täiskasvanud koer võib järk-järgult õppida mitu tundi üksi olema, kuid see sõltub koerast ja tema väljaõppest. Kutsikas vajab esialgu sagedast hoolt ega saa lihtsalt tervet tööpäeva üksinda veeta.

Koer ei tähenda, et sinu elu peab seisma jääma. Küll aga tähendab see, et iga suurema plaani juures tuleb arvestada veel ühe pereliikmega.

Koertel on hämmastav oskus muuta tavalised hetked meeldejäävaks. Mõni magab kõige veidramas asendis. Teine tassib sulle uhkelt kinga, mida sa pole palunud. Kolmas vaatab täieliku süütusega otsa, kuigi tema kõrval vedeleb tükkideks näritud mänguasi.

Kõik sellised hetked ei ole juhtumise ajal naljakad. Eriti siis, kui oled juba tööle hilinemas ja avastad, et üks sokk on kadunud. Kuid aja jooksul võivad neist saada lood, mida räägid ikka ja jälle.

Koer ei püüa olla naljakas. Ta lihtsalt on koer – ja vahel piisab sellest täiesti. 🐾

Koeraga võivad kaasneda karvad, porised käpajäljed, märjad ninajäljed aknal ja mänguasjad keset põrandat. Kui perre tuleb kutsikas, võivad lisanduda ka tuppa tehtud hädad ja näritud esemed.

Mõned koerad ajavad palju karva, mõned vähem. Osa armastab porilompe, teised astuvad neist väärikalt mööda. Aga täiesti jäljetult ei ela kodus ilmselt ükski koer.

Hooldus, õpetamine ja sobivalt korraldatud kodu aitavad palju, kuid koera võttes tasub valmis olla selleks, et sinu arusaam ideaalsest puhtusest võib veidi muutuda.

Jalutuskäikudel, koerakoolis ja ühiste tegevuste käigus võib kohata teisi koeraomanikke. Vestlus algab vahel lihtsalt küsimusest „Kui vana sinu koer on?“ ning võib lõppeda uue jalutuskaaslase leidmisega.

See ei tähenda, et koeraomanik peaks olema seltskonnahing. Ka vaiksem inimene võib nautida mõnda toredat kohtumist ja samal ajal hoida omaette olemise aega.

Kui vestlus venib liiga pikaks, saab alati öelda, et koer tahab edasi minna. Vähemalt üks osapool on selle vabandusega tõenäoliselt nõus.

Võib-olla unistad rahulikust koerast, kes magab õhtuti diivanil ning jalutab viisakalt sinu kõrval. Aga sinu uus pereliige võib osutuda energiliseks, tundlikuks või vajada palju rohkem õpetamist, kui alguses arvasid.

Mõni koer kardab võõraid inimesi, mõni reageerib tugevalt teistele koertele ja mõnel on raske üksi olla. Isegi sama tõu koerad võivad olla väga erinevad. Iseloomu mõjutavad nii pärilikkus, kogemused, tervis kui ka kasvukeskkond.

Seega tasub endalt küsida: kas oled valmis oma koera hoidma ka siis, kui temast ei kasva välja täpselt selline kaaslane, kellest unistasid? Koer ei pea täitma kõiki meie ootusi, et väärida head elu.

Koera koju tuues mõtleme ühistele jalutuskäikudele, seiklustele ja rõõmsatele aastatele. Palju raskem on mõelda sellele, et ühel päeval tuleb temaga hüvasti jätta.

Koerte eluiga on inimese omast enamasti märksa lühem. Paljud koerad elavad ligikaudu 10–15 aastat, kuid eluiga sõltub muu hulgas suurusest, tõust ja tervisest. Mõni elab kauem, mõni kahjuks vähem. Aastad mööduvad märkamatult: kutsikast saab täiskasvanud koer ning ühel päeval märkad halli koonu ja lühemaid jalutuskäike.

Vananev koer võib vajada rohkem puhkust, ravimeid, abistamist või senise eluviisi muutmist. Need aastad võivad olla väga hellad, aga ka emotsionaalselt ja rahaliselt rasked. Ning koera kaotus võib teha haiget sama sügavalt nagu teise lähedase pereliikme kaotus.

Sellele ei ole lihtne mõelda. Ometi kuulub ka see vastutuse juurde: hoolitseda koera eest mitte ainult siis, kui ta on noor ja mänguhimuline, vaid ka siis, kui tema samm muutub aeglasemaks.

Koer ei saa valida, kui kaua ta elab. Meie saame püüda teha tema aastad turvaliseks, hoituks ja rõõmsaks. ❤️

Plussid	Miinused
Ustav kaaslane ja lähedus	Igapäevane vastutus
Rohkem liikumist ja õues viibimist	Jalutamine iga ilmaga
Uued oskused ja ühised saavutused	Õpetamine nõuab aega ja kannatlikkust
Naljakad hetked ja rõõm	Karvad, pori ja võimalikud pahandused
Uued tuttavad ja tegevused	Vähem spontaansust
Tugev side pereliikmega	Kulud, tervisemured ja ühel päeval hüvastijätt

Sellele ei ole ühte õiget vastust. Inimese jaoks, kes naudib koeraga tegelemist ja saab talle vajalikku hoolt pakkuda, võivad rõõmud olla palju suuremad kui ebamugavused. Teise inimese jaoks võivad aja-, raha- või elukorralduslikud piirangud teha koerapidamise praegu liiga keeruliseks.

Ja selles ei ole midagi halba. Koeri võib armastada ka ilma ise koera omamata. Kui sa pole kindel, kas sinu ellu mahuks neljajalgne pereliige, loe ka Sabapesa postitust „Milline koer sulle sobiks – või äkki ei peakski sa praegu koera võtma?“. See aitab oma valmisolekut põhjalikumalt hinnata.

Koera võtmine muudab elu. Mõnes mõttes keerulisemaks, teises mõttes palju rikkamaks. Sa pead kohandama oma plaane, olema tähelepanelik tema tervise suhtes ja arvestama, et mitte kõik päevad ei ole lihtsad.

Aga vastu võid saada sõpruse, mille väärtust on raske mõõta: ühised jalutuskäigud, rõõmsad tervitused ja keegi, kes muudab ka tavalise teisipäeva natuke erilisemaks.

Koera võttes ei võta sa endale ainult mängukaaslast headeks päevadeks. Sa võtad pereliikme, kelle eest vastutad ka siis, kui ta on haige, vana või vajab rohkem abi.

Ja kui oled selleks valmis, võib ees oodata üks väga eriline sõprus. Isegi siis, kui sinu diivanil on edaspidi rohkem karvu kui patju. 🐶🐾

Aga sina? Mis on sinu arvates koerapidamise kõige suurem pluss ja millise miinusega oli kõige raskem harjuda?