Miks koer kargutab ja kuidas sellest harjumusest lahti saada? 🐕🙈

Külalised tulevad külla, kõik on rõõmsad ja koer otsustab äkitselt näidata oma kõige piinlikumat peotrikki. Ta haarab külalise jalast kinni ning alustab hoogsaid puusaliigutusi. Sina tahaksid maa alla vajuda, aga koer näib olevat olukorraga täiesti rahul.

Tuttav olukord?

Koera kargutamine ehk paaritumist meenutavate liigutuste tegemine on tegelikult üsna tavaline käitumine. Seda võivad teha nii isased kui ka emased koerad, kutsikad ja täiskasvanud ning isegi steriliseeritud või kastreeritud loomad.

Kuigi esimene mõte võib olla, et koeral on lihtsalt paaritumissoov, ei pruugi see üldse nii olla. Põhjuseid on mitmeid ning käitumise muutmiseks tuleb kõigepealt mõista, miks koer seda teeb.

Kargutamisel võib olla mitu põhjust. Mõnikord on see seotud sugulise erutusega, kuid väga sageli mängivad rolli hoopis elevus, stress või õpitud käitumine.

Kujuta ette, et koer on terve päeva kodus oodanud. Lõpuks jõuad koju, külalised astuvad uksest sisse või algab eriti lõbus mäng. Emotsioone on korraga nii palju, et koer ei oska nendega midagi mõistlikku peale hakata.

Mõni koer hakkab sellises olukorras ringi tormama, teine hüppab inimeste najale ja kolmas asub kargutama.

See ei tähenda tingimata sugulist erutust. Koer võib olla lihtsalt nii elevil, et tema käitumine muutub kontrollimatuks.

„Ma olen nii rõõmus, et sa tulid! Ma ei tea, mida oma nelja jala ja ülejäänud kehaga peale hakata!“ 😄

Kargutamine võib olla ka viis pingega toime tulla. Näiteks võib koer seda teha olukorras, kus on palju inimesi, võõraid koeri või tema jaoks liiga palju ärritavaid sündmusi.

Mõnele koerale võib korduv tegevus pakkuda ajutist pingelangust. See ei tähenda aga, et kargutamine oleks hea viis stressi maandamiseks.

Kui märkad, et koer hakkab kargutama just pärast ärevat või pingelist olukorda, tasub vaadata, mis sellele eelnes.

Eriti kutsikate ja noorte koerte puhul võib kargutamine olla osa mängulisest käitumisest. Nad alles õpivad, kuidas teiste koertega suhelda ja millised tegevused on sobivad.

Mõni koer proovib mänguhoos teise koera selga ronida, kuid teine osapool ei pruugi sellest sugugi vaimustuses olla.

Kui üks koer üritab eemalduda, tardub, uriseb või näitab muid ebamugavuse märke, tuleb olukorda sekkuda. Mäng peab olema mõlemale osapoolele meeldiv.

Loomulikult võib kargutamine olla seotud ka sugulise käitumisega. Eriti võib seda esineda suguküpseks saavatel või kastreerimata isastel koertel.

Samas ei ole see ainult isaste koerte komme. Ka emased koerad võivad kargutada ning mõnel koeral jätkub käitumine pärast steriliseerimist või kastreerimist.

Kui tegevusest on kujunenud harjumus või selle põhjuseks on stress ja elevus, ei pruugi hormonaalsete muutuste mõjutamine probleemi lahendada.

Üks levinud arvamus on, et koer kargutab inimest või teist koera selleks, et näidata oma üleolekut.

Tegelikult ei ole see enamasti nii.

Koerte käitumise selgitamine pideva domineerimissooviga on liiga lihtsustatud lähenemine. Kargutamine üksi ei tõenda, et koer püüaks kedagi enda kontrolli alla saada.

Palju tõenäolisem on, et käitumise taga on elevus, mäng, stress või mõni muu põhjus.

Seega ei ole vaja koerale jõuga selgeks teha, kes kodus peremees on. Palju kasulikum on õpetada talle, kuidas erinevates olukordades rahulikult käituda.

Ja olgem ausad – koer, kes külalise jala küljes ripub, ei planeeri tõenäoliselt parasjagu perekonnas võimuvahetust.

Mõnel koeral on lausa oma lemmikese, mille peal ta kargutamist harrastab. Selleks võib olla pehme mänguasi, diivanipadi või kokku keeratud tekk.

Kui käitumine on harv, koer on muidu rahulik ja tegevus ei põhjusta probleeme, ei pruugi selles midagi murettekitavat olla.

Kui aga koer teeb seda väga sageli, ei suuda tegevust lõpetada või muutub eseme eemaldamisel ärevaks, tasub olukorda lähemalt uurida.

Oluline on jälgida, kas kargutamine segab koera igapäevaelu ja kas ta suudab sellest tegevusest kergesti loobuda.

Kõigepealt tasub teada, et koera karistamine, tema peale karjumine või jõuga eemale tõukamine ei ole hea lahendus. Need võtted võivad suurendada stressi ja muuta probleemi hoopis keerulisemaks.

Palju paremini toimib järjepidev õpetamine ja soovitud käitumise premeerimine.

Pane tähele, millal koer seda teeb. Kas külaliste saabudes? Pärast hoogsat mängu? Teiste koertega kohtudes või hoopis siis, kui kodus on palju sagimist?

Kui tead, mis käitumist vallandab, saad olukorda ennetada.

Näiteks kui koer kipub külaliste saabudes kargutama, võib ta enne ukse avamist minna oma asemele ja saada seal rahuliku käitumise eest preemia.

Kui märkad, et koer hakkab liigselt erutuma, paku talle enne kargutamise algust mõnda muud tegevust.

Näiteks võid paluda tal istuda, minna oma kohale või otsida põrandale puistatud maiuseid.

Oluline on, et koer õpiks kasutama kargutamise asemel teistsugust käitumist.

Kui ta juba kargutab, katkesta olukord rahulikult. Vajadusel eemalda koer lühikeseks ajaks ärritavast olukorrast ning lase tal rahuneda. Ära kasuta füüsilist karistust.

Koerad õpivad kõige paremini siis, kui soovitud käitumine toob neile midagi meeldivat.

Kui koer suudab külaliste juures rahulikult olla, kiida teda ja anna maius. Kui ta lõpetab märguande peale ebasobiva tegevuse ning teeb midagi muud, premeeri seda.

Nii hakkab koer tasapisi mõistma, milline käitumine on talle kasulik.

Kui koer kipub kargutama pärast väga hoogsat mängu, proovi mängu varem lõpetada ja teha rohkem pause.

Samuti võib aidata rahulikum jalutuskäik, nuuskimismäng või mõni lihtne mõtlemisülesanne.

Eesmärk ei ole koera tingimata füüsiliselt ära väsitada, vaid aidata tal õppida oma erutustaset reguleerima.

Kui ühel päeval peetakse koera kargutamist naljakaks ja järgmisel päeval pahandatakse sama tegevuse pärast, võib tal olla raske aru saada, mida temalt oodatakse.

Kõik pereliikmed võiksid käituda sarnaselt. Ka külalistele võib vajadusel selgitada, kuidas koeraga suhelda.

Kui koer on harjunud külaliste saabudes väga elevile minema, võtab uue harjumuse kujundamine aega. Mõni koer õpib kiiresti, teisel võib minna nädalaid või kauem.

Enamasti on kargutamine käitumuslik nähtus, kuid mõnikord võib selle taga olla tervisemure.

Loomaarstiga tasub ühendust võtta, kui:

• kargutamine algab järsku ja muutub väga sagedaseks;
• koer lakub liigselt suguelundite piirkonda;
• esineb urineerimisraskusi või muid ebamugavuse tunnuseid;
• koer näib olevat valudes;
• käitumine muutub nii sagedaseks, et segab tema tavapärast elu.

Mõnikord võivad sarnast käitumist soodustada nahaärritus, kuseteede probleemid või muud tervisehäired.

Kui tervisemured on välistatud, kuid käitumine jätkub ja tekitab probleeme, võib abi olla positiivsetel treeningmeetoditel põhinevast koerakoolitajast või veterinaarsest käitumisspetsialistist.

See on küsimus, mida koeraomanikud sageli küsivad.

Kui kargutamine on tugevalt seotud suguhormoonide ja sugulise käitumisega, võib kastreerimine või steriliseerimine seda mõnel koeral vähendada.

Kui aga käitumine tuleneb elevusest, stressist või on muutunud sisseharjunud tegevuseks, ei pruugi operatsioonist abi olla.

Seetõttu ei tasu kastreerimist või steriliseerimist pidada universaalseks lahenduseks. Otsus tuleks teha koos loomaarstiga, arvestades koera vanust, tervist, tõugu ja käitumise põhjuseid.

Koera kargutamine võib inimesele tunduda kummaline või piinlik, kuid koera jaoks on see üks võimalikest käitumisviisidest. Selle taga ei pea olema paaritumissoov ega soov peres võim üle võtta.

Sageli on põhjuseks elevus, stress või lihtsalt õpitud harjumus.

Kõige olulisem on mõista, millistes olukordades koer kargutab, aidata tal rahuneda ning õpetada talle sobivamaid tegevusi.

Ära unusta, et koer ei tee seda sinu häbistamiseks. Ta ei tea, et tema käitumine võib keset perekondlikku koosviibimist põhjustada piinliku vaikuse.

Kuigi vahel võib küll tunduda, et ta valib selleks kõige ebasobivama hetke. 😄

Kas sinu koeral on ka mõni harjumus, mis paneb sind vahel piinlikkusest punastama?

Sabapesas usume, et koertega koos elades tuleb ette igasuguseid olukordi. Mõni neist ajab naerma, mõni paneb kukalt kratsima, kuid kõigist neist saab midagi õppida. 🐾